Pilt on seni tühi, kuni selle elustab vaataja, kellel tekib emotsioon.

Mõtlen, et see on mu maalimise sügavam mõte. Õigustus.

Tegelikult saab maalida ainult iseennast: ei saa maalida midagi muud või kedagi teist. Selleks peab ennast aga uurima. Süvenedes iseenda siirusesse ilmneb kohe seni hästivarjatud ebasiirus. See võib olla ka pettumus. Aga see õpetab ausust. See on minu jaoks kunsti mõte.

Mida rohkem asja süveneda, seda rohkem tekib küsimusi. Neid on lõputu hulk. Mõtlen, et äkki vastuseid on, vastupidiselt, piiratud hulk? Võib-olla saab kõik vastused taandada järjest vähemaks? Kuni jääb järele ainult üks vastus.

Ja ka see on võib-olla vaid ummiktee ja meelepett…